A. Starkopf'i mälestused, kirja pandud 19.-20. oktoobril 1960 Voldemar Erm’i poolt.

Lapsepõlv

Sündisin 22.aprillil 1889.a. Harjumaal, Hageri kihelkonnas, Kohila Vallas, Rea külas, Kärneri talus, mis mõisa järgi kuulus Lohu kogukonda. Minu isa Rein Starkopf oli pärit Lellest Pärnumaal ja oli elukutselt pottsepp, kes käis mõisades ja taludes ahjusid ehitamas. Ema Anna Starkopf, sündinud Willich, oli pärit Kärust. Ema oli olnud esimeses abielus minu lelle (isa venna) Martinsoniga (hiljem Murdmaa), kes ostis Hageris Kärneri talu. Tema surma järel abiellus ema minu isaga, kes tuli Kärneri tallu koduväiks. Ema oli käinud Vändra kihelkonnakoolis ühel ajal Anton Jürgensteiniga ning selle tuntud kooii- ja kirjamehe järgi olevat minulegi ristimisel nimeks pandud Anton. Oma koduküla järgi tahtsin kodanlikul ajal perekonnanimeks võtta Rea, aga see oli kellegi poolt enne mind juba kaitseregistrisse võetud ning seetõttu jäi nimemuutmine katki.

Minu isa oli arukas ja töökas inimene, kes oli igasuguste uuenduste pooldaja. Pottsepa- ja müürsepatööga suutis ta koguda niipalju jõukust, et ostis Rea külas veel mitu teist talu ja liitis need Kärneri taluga. Talu oli lõpuks üks suurimaid Harjumaal, peetud heas korras ja sellele olevat ümbruskonnas esimesena ette pandud klaasaknad. Isa valiti Kohilas korduvalt vallavanemaks. Ema Anna oli lahtise silmaringiga tööarmastaja inimene, kes juhtis talutöid kui abikaasa pottsepatöödel käis. Eriti armastas ta aiatöid, aias kasvas üle 200 õunapuu, kuid 1941.a. talvel hävitas need pakane. Ema oli oma sooja südame tõttu ümbruskonnas väga armastatud, käis abiks sünnitustel ja arstidega koos visiitidel. Ta noteeris järjekindlalt ilmastikku, armastas laulda ja tegi kaasa näitemängudes. Isa oli erinevalt emast kakofoon ning lastest sinisilmsed olid lauluarmastajad, tumedasilmsed aga kakofoonid, viimaste hulka kuulun minagi. Ema oli „pisut“ usklik, isa aga vahetevahel kirikuõpetajaga riiuski. Ema tellis tallu peale Eesti ajalehtede ka pildilehed „Niva“ ja „Die Woche“. Nendes avaldatud reproduktsioonide kaudu said talu lapsed esimest aimu ka kunstiteostest. Minus see veel suuremat kiindumust ei tekitanud, aga vend koostas väljalõigatud piltidest isegi albumeid.

Talus oli palju lapsi. Emal oli esimesest abielust kolm poega, ja teisest abielust seitse last. Mina olin üheksas laps, ainult üks õde oli minust noorem. Lasterohkuse tõttu oli peres töökäsi piisavalt ja minul kui pesamunal talutöö ja karjaskäimisega palju vaeva ei olnud. Isa tahtis kõiki poegi jõudumööda koolitada, et neid tulevikus heale järjele aidata.

Koolitee

Minu koolitee algas 8-aastaselt, mis oli selle aja kohta vara, kuna enamikus taludes alustati kooliskäimist 10-aastaselt. Pärast kahte aastat Lohu vallakoolis viidi mind Järvakandi ministeeriumikooli, kus poolvend Martinson oli juba koolijuhatajaks. Ministeeriumikooli õpe kestis 5 aastat ja seal oli 4 õpetajat. Õppetöö toimus vene keeles, millest algul oli raske jagu saada. Järvakandi koolis puutusin esmakordselt kokku joonistamisega, mis hakkas mõnevõrra isegi meeldima, joonistusõpetajaks oli Hion. 15-aastasena kooli lõpetades tuli hakata mõtlema mingi ameti õppimisele, et tulevikus leiba teenida. Isa sobitusel sain umbes pooleks aastaks vallakirjutaja õpilaseks. Siis aga tehti mulle „sõit sisse", sest vallakirjuataja Damm oli suur pummeldaja ning tegi endale sissetulekute suurendamiseks vallamaksudega ja altkäemaksudega sohki. Mina jutustasin sellest oma tuttavatele ja pahandus oligi käes.

Seejärel töötasin hulk aega Kose kihelkonna Aleksandri valla vallakirjutaja Juki abina. Aleksandri vallas elasin üle ka 1905.a. revolutsioonisündmused, mille käigus peeti miitinguid ja põletati maha mõisa häärber. Sellele järgneval reaktsiooniajal märatsesid kasakad, ja isa oli Kohilas vangistatud. Seejärel sõitsin pooleks aastaks Moskvasse poolvenna juurde, kes oli Moskva lähistel mõisavalitsejaks. Eestisse tagasi tulles astusin Tallinnas Narusbeki kaubanduskooli, kus õppisin kaks aastat raamatupidamist ja muid praktilisi aineid. Joonistusõpetajaks oli seal keegi lätlane ja kuigi olin üsna hea joonistaja, siis kujutava kunstiga sel ajal veel suurt kokkupuuteid ei olnud. Rohkem köitsid mind teater ja sõbrad näitlejate peredest. Sällikuga koos olin mõnelgi peol kaastegev, Altermanniga sai koos napsu võetud, Kurnim ja Trilljärv olid head tuttavad, Benno Hansen – siis veel tagasihoidlik poiss – oli hea viiulimängija.

Nooruseuljust jätkus kooligi, kus mul tekkis pahandus mu tormaka iseloomu pärast. Pahandus tekkis õieti joonistuseksami puhul, mil sain hurjutada, et mul polnud joonistuslauda kaasa võetud. Mul kargas hing täis ja tulin koolist tulema. Varsti kutsuti mind küll kooli tagasi, aga kiusuokas oli hinges. Koolis olid mõned kenad õpetajad, näiteks poolakas Tomanskit armastasid kõik õpilased. Teda süüdistati 1905.a. revolutsioonist osavõtmises ja saadeti Tallinnast välja. Kauplesime koolijuhatajat, et meid lubataks koos Tomanskiga fotografeerida. Sellega õppimine Tallinnas lõppeski.

1909.a. õnnestus mul ilma kaubanduskooli diplomita tingimisi sisse saada kursustele Peterburis, kus õpetati raamatupidamist, poliitökonoomiat ja mõnesid juriidilisi distsipliine. Õpingud Peterburis kestsid kaks aastat ja plaan oli saada korralikuks majandusmeheks. Kuid saatus tahtis teisiti. Tol ajal õppis Peterburi kunstikoolides juba rohkesti eestlasi ja mõnedega neist, näiteks Janseni, Areni ja Prometiga, tekkis mul lähemaid kokkupuuteid ja tärkas huvi kujutava kunsti vastu. Jansen kutsus mind kord endale modelliks, seal nägin esmakordselt, kuidas maalimine õieti käib. Janseni juures, poseerimise vaheaegadel, hakkasin näppude vahel katsetama plastiliinist modelleerimist ning tegin väikesi figuurikesi, läki-läkiga mehikesi ja erinevaid loomi. Need õnnestusid nagu iseenesest päris hästi, nii et tuttavad isegi kiitsid. Mingit tõsisemat mõtet kunstiga tegelema hakata siis veel ei tekkinud, aga seeme oli ilmselt külvatud. 

Kunstihuvi ja -õpingud

Soomes, Hyvinkää sanatooriumis viibimise ajal jätkusid minu modelleerimisharjutused plastilliiniga. Siin valminud kujukesed sattusid prof. Wennerbergi ja kujur Haapasalo kätte ja need soovitasid juba tõsisemalt kunstiõpinguile mõelda. Seda hakkasid tegema ka Peterburi sõbrad, eriti Jansen ja Promet. Viimasega sain lähemalt tuttavaks Narva-Jõesuus suvitades. Promet tegi sel ajal päris häid akvarelle. Narva-Jõesuus tutvusin ka Narva kunstihuvilise rikka ärimehe Lavrentsovi perekonnaliikmetega. Nende hulgast oli üks daam kangesti kunstist huvitatud. Ta oli majanduskliult toetanud ka Jansenit.

Tol ajal Kaubandus-Tööstuslikud Kursused ühendati teise õppeasutusega ning mul oleks tulnud õpinguid jätkata vastavas instituudis ja see lõpetada. Ent kunstihuvi oli juba niivõrd idanema hakanud, et tekkis küsimus, kas jätkata õpinguid senisel kaubanduslikul alal või valida uus tee ning hakata õppima skulptuuri. Mulle soovitati sel juhul sõita tingimata Münchenisse, kus juba õppisid kunsti mitmed eestlased. Kuid rahaküsimus oli hell, sest kodustele oli raske selgeks teha, miks ma kaubanduslikud õpingud järsku katkestan ning hakkan kunsti alal tühja tuult tallama. Ka mind ennast vaevasid kahtlused, kas mul on kunstiõpinguteks eeldusi ja annet. Rahamuredest aitas esialgu üle tolle Narva daami toetus ning ma sõitsin 1911.a. sügisel Münchenisse – esialgu ainult katseks, kas kunsti õppimine meeldib ja pakub rahuldust. Ja ega alguses suurt ei meeldinudki, sest liig pedantne tundus sakslaste korralik vormidressuur.

München

Münchenis sattusin tol ajal väga populaarsesse Ažbe kunstikooli õppima joonistamist, sest ilma joonistusoskuseta pole kunstnikul üldse võimalik töötada ega edasi jõuda. Ažbe kooli juhatas siis maalikunstnik P. Weinhold, kes oli kindla metoodikaga tubli pedagoog. Ažbe kooli peeti Saksamaal oma vaimult vabameelseks heaks kooliks, kus õppisid noored ja täiendasid end kunstnikud kogu maailmast. Kooli õppemetoodika aluseks oli natuuri (pea, figuuri või akti) hoolikas tundmaõppimine ja realistlik kujutamine. Üht seadeldist hoiti ees vahelduva kestusega, aga mitte üle paari nädala. Hommikupoolikuti joonistati ja maaliti akti, õhtupoolikuti enamasti portreed või siis joonistati aktikrokiisid, mille tarvis modell seisis vaid mõne minuti.

Ažbe juures käisid isegi vanad habemikud kunstnikud mitmelt maalt end täiendamas ja oskusi värskendamas. Nägin seal joonistamas „Simplicissimuse“ mehi, Šveitsi mehed joonistasid suurele tahvlile ning pühkisid pärast kõik maha. Venelastest olid Münchenis Grabar, Merkurov ja Gerassimov.

Peale Ažbe kooli käisin modelleerimist õppimas prof. H. Schwegerle juures. Seal töötati 2-3 nädalat kestva  aktiseadeldise järgi. Pikem töötamine ühe seadeldise kallal teeb silma nüriks. Portreed harjutati harvemini. Korrektuuri tehti üks kord nädalas. Õpiti rohkesti „töösaladusi“ edasijõudnumatelt kaasõpilastelt, kellega tekkis teatud määral nagu omavahelise võistluse moment. Õpingute puhul on see üldse väga oluline stiimul. Schwegerlel oli 12-15 õpilast. Teoreetiliste ainete õppimine oli Münchenis täiesti vabatahtlik – kes õppis, kes mitte. Meie Vabbega kuulasime prof. Möllieri loenguid anatoomiast, mis nõudsid päris korralikult tähelepanu pingutamist. Eesti kunstiõpilastest olid tol ajal Münchenis A. Vabbe, J. Greenberg, E. Dörwald, E. Taska, L. Oskar, J. Otsman ja A. Roosileht. Viimane oli seal ainult käimas. Tihedam kontakt oli mul A. Vabbega, kes alguses niisamuti õppis modellerimist nagu minagi. Grupi peale oli meil eestlastel ühine ateljee Schwabingis. Pariisist sõitis Münchenise Aleksander Tassa, kes, tutvunud siinse olukorraga ja õppemeetoditega, hakkas agiteerima Pariisi kasuks, kus olevat palju paremad võimalused tänapäeva moodsa kunstiga tutvumiseks ja enese täiendamiseks. Tema agitatsioonil oli teatud määral mõju, mitte küll kõigi juures.

Pariis

A.Tassa mõjutusel sõitsin 1912.a. kevadel koos temaga Pariisi, kuhu selleks ajaks oli tekkinud juba terve eesti kunstiõpilaste koloonia. Pariisis õppisid tollal J. Koort, K. Mägi, A. Tassa, A. Uurits, J. Einsild, seal olid ka kirjanik F. Tuglas, viiulikunstnikud E. Sõrmus ja R. Tassa, üliõpilane F.Kull jt. Hiljem sõitsid järele veel mõned münchenlased. Kodumaalt tulid Pariisi Karl ja Paul Burman. Vene kunstnikest olid tihedamad kokkupuuted Granovski, Bulakovski, Orlova, Zadkini ja Bakstiga, samuti kunsti- ja kirjandushuvilise poliitikategelase A. Lunatšarskiga, kirjanik I. Ehrenburgiga, Soome kunstnikest kuulus minu tutvusringi T. Sallinen.

Pariisis jätkasin skulptuuriõpinguid vabaateljeede-laadilises kunsti õppeasutuses „Acadèmie Russe“, kus peale venelaste õppis ka mitmeid rootslasi. Modellide kestvus oli siingi vahelduv.: hommikul poseerisid modellid pikemat aega akti tarvis, õhtupooliku lühemat aega portree tarvis. Harjutati ja töötati iseseisvalt ilma õpetaja pideva kontrollita, üksteiselt nõu küsides ja valminud töid ühiselt läbi arutades. Kord kuus või harvemini käisid korrektuuri tegemas kujur Bourdelle ja maalikunstnik O. Friesz. Poisid aga korrektuuri suurt ei sallinudki ning kadusid selleks ajaks ateljeest. Korrektuurile eelistati käiku Louvre’isse või mõnda teise muuseumi. Õpingute eesmärgiks oli õppida natuuri iseseisvalt nägema ja nähtut siiralt edasi andma. Modell oli igapäevaseks treeninguvahendiks. Väga palju andis aga ka mineviku suurmeistrite tööde tundmaõppimine. Pariisis olid selleks suurepärased võimalused.

„Acadèmie Russe“’is oli ateljeevanemaks vana kujur Bulakovski, kellega mul tekkis väga hea suhe ja kellelt võis mõndagi õppida, eriti skulptuuri loomise tehnilistes küsimustes. Tema juhendamisel katsetasin isagi marmorisse raiumist. Ta oli Konenkovi õpilane ja hiljem V. Muhhina kaastööline. Põnevad olid iganädalased õpilastööde omavahelised arutelud, kus just kätt suu ees ei hoitud. Avameelne kriitika õpetas ka ennast oma töösse kriitiliselt suhtuma. Peale Vene akadeemia käisin joonistust harjutamas „La Grande Chaumière’i ateljeedes, mis oli niisama vaba õppeasutus, kuhu igaüks väikese maksu eest sisse pääses modelli joonistama või maalima.

1913. a. Suve veetsin koos A. Tassa ja Fr. Tuglasega ning paari Pariisis õppiva soomlasega (Y. Kilpinen jt) Ahvenamaa saartel, kus elu oli odav ja hea puhata. Siin sai üsna intensiivselt joonistuste kallal töötatud, nii et neid jätkus esitamiseks Vene pagulaste poolt asutatud kirjanduse- ja kunstiharrastajate seltsis „Societè artistique et litteraire russe“. Peale kunstiõpingute toimusid Vene akadeemias kirjandusõhtud ja peod, üksvahe kuulusin ka selle akadeemia juhatusse. Joonistused olid väljas ka 1913.a. „Noor-Eesti“ kunstinäitusel ning osa nendest joonistustest on säilinud kodus tänapäevani.  Näitusel esinema meelitas mind A. Tassa, kellel olid tutvused ühingu juhatuse ja kirjastuse tegelastega. Ahvenamaal arutati koos ka tulevase kunstiühingu asutamise küsimust, aga et kunstiinimesed olid kõik mööda maailma laiali, siis jäi see selleks korraks soiku.