Kunstnikuna tagasi Eestis

Kirja pandud Voldemar Erm’i poolt 1960-ndatel aastatel.

Tagasi Eestis tegeles A. Starkopf oma sünnikodus joonistamisega, milles otsekui paisu tagant pääses esile tema ülekeev loomistung ja fantaasia. Oma eksressionistlike joonistustega esines ta 1919.a. alates mitmel kunstinäitusel. 1919. a. Töötas Starkopf Haridusministeeriumi kunstiosakonnas, aidates organiseerida eesti kunsti ülevaatenäitust. Sama aasta sügisel suundus ta Tartusse, kus koostöös A. Tassa, K. Mägi ja A. Vabbega rajati kunstikool „Pallas“, et võimaldada Eesti noortel omandada kunstiharidust kodumaal. Esialgu vabaateljeede tüüpi õppeasutuse väljakujundamisel  kujutava kunsti kõrgemaks kooliks ning viimase majandusliku baasi kindlustamisel oli Starkopfi roll oluline. Kunstikoolis „Pallas“ töötas Starkopf skulptuuriateljee juhatajana 1921-1923 ja direktorina 1929-1940. 1934.a. omistati talle professori tiitel. Pedagoogina sisendas Starkopf oma õpilastesse töökust ja iseseisvalt töötamise harjumusi, kandis hoolt nende individuaalsete võimete väljaarendamise eest, õpetas neid varakult oma töid puusse, graniiti või marmorisse raiuma ning juba modelleerimisel arvestama tulevase materjali iseloomuga. Tema pedagoogilise töö tulemuseks oli, et enamik Eesti skulptoreid kasutas edukalt väga mitmesuguseid materjale, eriti aga graniiti. Starkopfi juhendamisel võrsus „Pallase“ skulptuuriateljeest terve rida silmapaistvaid kujureid nagu F. Sannamees, H. Halliste, J. Hirv, A. Vomm, M. Saks, E. Jõesaar, E. Roos, R. Timotheus, L. Laas jt.

1919. a. alustab A. Starkopf ühtlasi viljakat loometööd skulptuuri alal. 1920-ndad aastad olid tema loomigus pingsate otsingute ja kujunemise perioodiks, mille kestel õpingute ajal saadud mõjutused pidevas töös kristalliseerusid Starkopfi isikupäraseks käsitluslaadiks. Ta alustab ekspressionistlikus vaimus ja mitmes materjalis teostatud peade ja büstidega, nagu (kõik 1919-1920) „Kalamehe pea“ (puu), „Sõduri pea“ (terrakota), „Seisev naisfiguur“ (betoon). Nendega samaaegselt ja järgnevalt valmib rida karakteerseid realistlikke jportreid, millest väljapaistvamad on näitleja J. Vaheri (graniit, 1923) ja näitejuht P. Sepa (pronks, 1925) portreed.

Peatselt aga omandab Starkopfi loomingus domineeriva koha figuuriplastika, milles ta tõuseb Eesti esimese iseseisvusperioodi kujurite hulgas juhtivale kohale. Tema üksikfiguurid, reljeefid ja gruppkompositsioonid haaravad laia teemaderingi ning on loodud mitmesugustes materjalides. Ta on loonud töid nii intiimses kammerformaadis kui ka dekoratiivseid aiaskulptuure, hauasambaid ja monumente. 

Starkopf alustab realistliku vormikäsitlusega naisaktide modelleerimisega, nagu „Naisfiguur“ (pronks, 1923), „Naine ülestõstetud kätega“ (kips, 1924), järgnesid mõned elulähedaselt mõtestatud meesfiguurid, näiteks „Sepp“ (kips, 1925), „Mees haamriga“ (pronks, 1925) jt. Kõik need on hoolikalt natuuri järgiva vormitundega loodud tööd, milles aga veel ei avane kunstniku oma pale.

1925.a. loob Starkopf sarja pronksfiguure – „Sügis“, „Tants“, Siiami tantsijanna“ jt. – mis üllatavad oma gootipärase saleduse, dünaamilisuse ja stiliseeriva vormi omapäraga. Kunstniku lähtekohaks on mitte enam natuuri otsene jäljendamine, vaid loodusvormide loov ümbertöötamine elamusliku sisu selgema esiletoomise eesmärgil. Samal aastal valmivad puus sügavalt hingestatud kompositsioonid emaarmastuse teemal: „Madonna“ ja „Pieta“, milles vastandina eelmistele töödele esmakordselt ilmnevad Starkopfi hilisemale loomingule nii iseloomulik staatiline kompositsioon, üldistav vormikäsitlus ja lõikejälgedest krobeline pinnastruktuur. Neis töödes on mööduvalt tunda ekspressionistliku vormikõne uut esiletungi.

Järgneval etapil umbes 1930. aastani aga iseloomustab tema loomingut taas selge ja ülevaatliku siluetiga, lahtise kompositsiooni ja natuurilähedase sileda pinnatöötlusega vormi kasutamine mitmeis puus valminud töödes nagu „Flora“ (1926), „Virginia“ (1927), „Hämming“ (1927) jt. Üksikfiguuride kõrval loob Starkopf neil aastail ka kahe. Ja mitmefiguurilisi kompositsioone, milles ta enamasti mehise otsekohesusega käsitleb armastust ja kirge, näit. Range püramiidse ülesehitusega „Kahekesi“ (puu, 1926), lainjalt voogava siluetimõjuga „Andumus“ (puu, 1927) ja ažuurse kompositsiooniga „Õnn“ (puumass, 1929). Puhtdekoratiivse iseloomuga on tugevasti stiliseeritud kolmikgrupp „Kelp“ (puu, 1927). Tervikliku ansambli moodustab 1928.a. puumassis teostatud fontääni kolmikgrupp, mille keskfiguur kujutab kiuda õlal kandvat ema kahe lapsega, külgfiguurid mängivat last kilpkonnal ja merelõvil. Humoristliku varjundiga on betoonis teostatud fontaanigrupp „Lapsed hülgega“ Raudteetehnikumi aias Tartus. Figuuriplastika kõrval loob Starkopf ka mõned ilmekad portreed, nagu A. Tassa (1928), Adamson-Eric (1931) jt.

1931. aastast alates omandab Starkopfi loomingus materjalina esikoha graniit, vaheldudes siiski puu, marmori ja liivakiviga. Graniit oma omaduste poolest nõuab aga töötlemisel suurt lihtsust ja üldistamisvõimet. Graniidi kasutamisel kujuneb nüüd lõplikult välja Starkopfi täiesti omapärane mehine stiil, mille tunnuseks on kompositsiooni arhitektooniline suletus ja monoliitsus, pisidetaile hülgav suur vorm, väljendusrikas vormimasside liigendus ja rütm, materjali iseloomu ja ilu esiletoomine vastava vormi- ja pinnakäsitlusega. Ta ei armasta oma graniitskulptuure läikivaks lihvida, vaid jätab nende pinna karedaks ning rõhutab kivi loomupärast ilu aluse kontrastselt sõmerlise ning juustepartii veelgi karedama struktuuriga. Kui eelmisel perioodil valitses kunstiliste väljendusvahendite valikul veel teatav eklektika, siis nüüdsest peale on Starkopfi teoste sisus ja vormis tunda küpse meistri kätt ja vaimu, mis tõrksa materjali vormib oma palge järgi. Starkopfi suure üldistusvõimega vormikäsitlus jätkab neid traditsioone, mida eesti skulptuuris on rajanud  J. Koort ja mis V. Melliku, H. Halliste, M. Saksa ja mitmete teiste kujurite teoste kaudu on eesti raidkunstile vajutanud omapärase rahvusliku pitseri, ühtlasi aga seda lähendanud mitmete põhjamaade meistrite (V. Aaltonen) kaasaegsetele taotlustele.

Vana ja uue arenguetapi piirikiviks on monumentaalne graniitbüst „Uppuja“ (1931), mis uppuva noormehe ilmes annab ekspressiivselt edasi tema traagilist võitlust elu ja surma vahel. 1932.-1933. aastast pärinevad väikesemõõtmelised kompaktse üldistava vormikäsitlusega figuurid ja grupid, nagu „Armastajad“, „Leinav naine“ ja „Ema“. Neist viimane, reprodutseerituna almanahhis „Pallas 1918-1933“ äratas ka Moskva kujurite tõsist huvi, mille järel tal paluti saata fotosid loomingu ulatuslikumaks tutvustamiseks. 1935.a. võttis Starkopf nelja tööga osa Moskvas korraldatud eesti kaasaegse kunsti näitusest, kus nii tema kui ka kogu eesti skulptuurilooming äratas teenitud tähelepanu. Ka 1934.a. valminud puuskulptuuride sarjas („Mõtiskleja“, „Istuv naine“ jt.) näeme uue käsitluslaadi otsustavat võidulepääsu.

Järgnevalt aga viimistleb kujur jälle oma teosed peaaegu eranditust graniidis ja marmoris. Neist tuleb esile tõsta kaht ilmeka kompositsiooni ja hea rütmitundega teostatud reljeefi (1935), samuti väljendusrikkaid graniidist naisfiguure „Õhtu“ (1936-1937), „Põlvitaja“ (1938), „Istuv naine“ (1938), mille suurejooneline skulpturaalne vorm on sisuga heas kooskõlas.

Starkopfi graniitfiguurid sobivads eriti hästi loodusesse ning äratavad seetõttu kunstihuviliste aiaomanike tähelepanu. Dekoratiivskulptuuri ja aiakunsti sünteesi suurepäraseks näiteks kujuneb 1930-ndail aastail R. Tamme iluaed Jõgeva Sordikasvanduses, kuhu koonduvad mitmed Starkopfi silmapaistvad teosed, näit „Salome“ (1935), „Päevitaja“ (1936), „Kandlemängija“ (1938), „à la jaapanlanna“ (1938) jt. A. Annisti aias Tartus püstitatakse fontaanigrupp „Vaas“ (1936), aias Riia mnt 3. fontaanifiguur „Laps kalaga“ (1935) jne.

1930-ndail aastail on Starkopf loonud terve rea lihtsa arhitektoonilise üldkavandiga, figuuri või reljeefiga kaunistatud hauasambaid mitmeil Eesti kalmistuil. Neist väljapaistvamad on Mikuri Tamme perekonna hauasammas Hageris (1931), Ü. Reiali hauasammas Tartus (1933), A. Jõksi hauasammas Nõos (1934, monumentaalse graniidist Pieta-grupiga). K.A. Rütmanni hauasammas Tallinnas Rahumäel (1938) jt. Nii oma arvukate dekoratiivsete aia-pargiskuplptuuridega kui ka hauasammastega on Starkopf andnud väärtusliku panuse selle perioodi aiakunsti ja kalmistukultuuri arengusse.

Oma rikkaliku loominguga võttis Starkopf peale kodumaiste kunstinäituste osa ka kõigist sel perioodil toimunud eesti kunstinäitustest välismaal, äratades mitmel pool tõsist tähelepanu. Tema töörohkeisse päevadesse on vaheldust ja ergutust toonud mitmed reisid Lääne-Euroopa, Soome ja Skandinaaviamaade kunstikeskustesse.

Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940.a. määrati Starkopf Jaan Koorti nimelise Riigi Rakenduskunstikooli direktoriks Tallinnas. Tema 1940.a. sügisnäitusel esitatud graniitfiguurides „Ema lapsega“ ja „Rütm“ jätkub senine monumentaalne staatiline käsitluslaad. Vastselt modelleeritud figuurid ja reljeefid jäävad ajapuudusel kipsi. Tärkab huvi ka loomaplastika vastu: graniiti raiutakse „Istuv karu“ (1940. lõplik viimistlus 1958). Saksa okupatsiooni ajal 1942-1944 töötas Starkopf skulptuuriõpetajana Kõrgema Kujutava Kunsti Kursustel Tartus. Sõjategevuse tagajärjel hävinesid paljud tema silmapaistvad teosed, kuid kunstniku loomingulist indu see ei murdnud. Selle aja uutest töödest on mainitavad mitmed puus valminud figuurid ja reljeefid, nagu eleegilise põhitooniga reljeef „Õsuja“ (1941), meeleheitest tulvil „Ahastus“ (1942), humorsitliku varjundiga restikaalne „Torupillipuhuja“ (1943), järsu rütmitundega „Tantsijanna“ (1943) jt.

Sõjajärgsel perioodil töötas A. Starkopf 1944.a. sügisest alates Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppeala ja skulptuuri kateedri juhatajana ning 1945-1948 direktorina. Koostöös kollektiiviga rakendas ta kogu oma energia ja kauaaegsed pedagoogikogemused Tartu lahingute ajal täielikult hävinenud kõrgema kunstikooli taasrajamiseks. Selle tegevuse eest omistati talle 1945.a. Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus ning autasustati medaliga „Töövapruse eest Suures Isamaasõjas“ ning 1946. a. „Töö Punalipu“ ordeniga. 1947.a. kinnitati professori tiitel skulptuuri alal. 1948. aastast kuni kohalt vabastamiseni 1950. aastal töötas Starkopf kunstiinstituudis skulptuuri ja graafikafakulteedi dekaanina. Ka Tartu Riiklikust Kunstiinstituudist on tema juhendamisel võrsunud rida andekaid noori kujureid nagu E. Kirs, O. Männi, O. Ehelaid, L. Iisrael jt.

Kaotanud kodumaal jalge alt pinnase, töötas Starkopf 1950.-1954.a. Moskvas kujur S.D. Merkurovi ateljees kiviraidurina, aidates teostada peamiselt portreetellimusi. 1954.a. peale töötas A. Starkopf taas Tartus viljaka kunstnikuna.

Starkopfi loomingut aastail 1944 – 1950 iseloomustab sotsialistliku realismi nõudest lähtudes motiivide senisest konkreetsem, detailirikkam  läbitöötlus ning realistliku vormikäsitluse süvendamise püüe, eriti portreekunstis. Vähem on see tendents märgatav tema loomaplastikas, mida ta nüüdsest peale pidevalt viljeleb. Graniidipärases üldistavas vormikõnes teostatud monumentaalne „Karu“ (1943-1944) ehib Harju tänava haljasala Tallinnas, väike ilmekas marmorist „Jääkaru“ (1944) R. Tamme aeda Jõgeval. Humorsitliku varjundiga väike pallil balansseeriv „Must karu“ (puu, 1945) omandatakse Tretjakovi galeriile Moskvas, tukkuv „Valge karu“ (puu, 1945) Tallinna Riiklikule Kunstimuuseumile. Karu-motiivi juurde pöördub Starkopf veel korduvalt tagasi.