A. Starkopf'i mälestused, kirja pandud 19.-20. oktoobril 1960 Voldemar Erm’i poolt.

Sõda ja vangla

1914.a. viibisin koos A. Tassaga taas Soomes, seekord Viiburi lähedal. Pidime koos läbi Itaalia Pariisi sõitma, aga Tassal tuli midagi vahele, mis takistas teda minuga koos sõitmast. Leppisime kokku, et mina sõidan ees ning ootan teda järele Dresdenis. Juba sõidu ajal ja eriti üle piiri jõudes oli õhus tunda äikest, aga sõja puhkemisse ma siiski ei uskunud, sest see näis liiga meeletuna ning lootsin, et sõjavastased jõud panevad Saksa parlamendis oma mõju maksma. Ent äike raksatas, sõda puhkes ning tõi mulle kohe raskeid tagajärgi. Mind kui Vene alamat vahistati Dresdenis ja paigutati kohe vanglasse. Sakslaste totra agarusega hakati mind süüdistama spioneerimises Venemaa kasuks ning ei puudunud palju, et asi oleks võtnud mulle saatusliku pöörde ja mind oleks viidud mahalaskmisele. Igal viisil püüti mind mõjutada, et ma minu kohta valmis fabritseeritud kuritööd üles tunnistaksin. Tunnistada aga polnud mul midagi, sest ootasin lihtsalt läbisõidul Pariisi Tassa järelejõudmist. Tema aga ei pääsenudki enam üle piiri. Nagu saatuse näpunäitel muutus mu olukord paremuse poole siis, kui minu süüdistusi hakkas uurima Dr. Krause Leipzigist, kes oli määratud sõjavangide asjade uurijaks. Ta oli tavalisest saksa ametnikust erineva, avarama silmaringiga, võrdlemisi heatahtlik mees, hariduselt jurist. Juba esimesel kohtumisel ta vaatas mulle otsa ja küsis: "Mensch, warum sind Sie hier?". Jutustasin talle oma loo, et olen kunstiõpilane ja läbisõidul Pariisi mind vahistati Dresdenis. Ta päris, kus ma olen õppinud. Vastasin, et Münchenis Ažbe koolis ning siis Pariisis „Acadèmie Russe’is“ ja „La Grande Chaumière’is“.  Ta küsis, kus ma seal elasin. Ta seletas: "Minu naine on kujur - õppinud mõni aasta varem samas kunstikoolis ja elanud samas hotellis". Sellega oli inimlik kontakt temaga leitud. Ta lubas vaadata, mis ta minu heaks teha saab. Tema naise hea tuttav oli keegi rikas daam Knoop, kes oli elanud Soomes ja oli soomlaste suur austaja. Juba järgmistel päevadel hakkasid vangla palatisse saabuma toidupakid igasuguste maiuspaladega. Dr. Krause ise külastas palatit. Valvur sattus peale ja kukkus teda sõimama. „Tasem, tasem!“ ning Krause näitas oma ametitunnistust. Kohe oli ka valvurite respekt hoopis suurem. Dr. Krause pidas sõna ning saavutas minu vabastamise vanglast. Mind saadeti interneerituna sõjavangide laagrisse Wehleni linnakesse, kus elu oli pisut pingevabam, aga iga päev tuli ikka end politseile meldimas käia. Elamine laagris oli küllaltki kehv, süüa vähe, meeleolu allpool nulli. 

Kiviraiujana Saksamaal

Dr. Krause vahetalituse tõttu saabus luba laagrist lahkuda ja endale tööd otsida. Kuna mu ülikond oli vanglas juba täiesti läbi kulunud ja räbalais, siis Dr. Krause laskis mulle isegi uued riided selga teha. Kujurile kõige lähemat töövõimalust võis pakkuda mõni kiviraiumistöökoda. Wehlenis oli selliseks L. Butze töökoda, kuhu sain kiviraiduri õpilaseks. Nooremaid töölisi mobiliseeriti sõjaväkke, seetõttu tuli leppida õpipoistega isegi interneeritute hulgast. Esimese kivi juures lõin ettevaatamatult serva ära, aga õnneks nii, et kivist parajasti veel piisas. Esialgu tuli teha tavalist tarbetööd – raiuda hauariste ja -sambaid. Kaastöölised õpetasid töövõtteid ja kostsid peremehe ees minu eest. Aegapidi harjusin ja võisin juba iseseisvalt raiuda. Minu esimeseks suuremaks tööks oli mingi sammas härja pea ja koera kujutisega. Palgaks sain 30 marka kuus, millega sai vaevalt hinge sees hoida. Pisut andis Soome konsulilt saadud toetus soome rahvusest sõjavangidele ja kuna mul oli Soome pass, siis loeti mindki Soome kodanikuks.

1916.a. viidi mind lühemaks ajaks üle Rothenisse, sealt aga pääsesin Dresdenisse P. Pietschi ja K. Zähne marmoritööstusse, kus viimane õpetas mulle selle materjali töötlemise saladusi. Siin oli juba huvitavamaid ülesandeid teostada. Kuna mehi oli vähe, siis olin oma väheste oskustega nõutud tööjõud. Ka palk tõusis.

Korteris olin mustanahalise perekonnas, kus mees oli rindel, naine aga kodune. Ta oli hea inimene ning hoolitses minu eest võimaluste piires. Tekkis tutvus ka ühe rikka perekonnaga, kuhu kutsuti külla ja - seesamune! – taheti kohe koduväiks. Paluti aga jääda hilja õhtuni ning lahkumisel anti mõista: „Mis ütlevad nüüd inimesed, Trude on ju veel nii noor!“ – osta või jalamaid kihlasõrmus! Pärast lubati isegi kiviraiumistöökoda osta. Asi läks nii palavaks, et tahes-tahtmata pidin Dresdenist lahkuma. Olin paariks nädalaks elatisraha kogunud ja sõitsin Berliini. Siin ei tundnud alguses inimesi ega olusid. Aadressiraamatust sain „Bildhauerite“ aadresse ning läksin nende järele töökohta otsima. Need olid aga kõik tavalised ristitegijad, kellelt enam midagi õppida polnud. Keegi viimaks ütles, et otsige „Steinbildhauereid“.

Raha oli juba üsna lõpukorral, kui viimaks sain tööotsa K. Hubrichi  töökotta, mis oli suure L. Manzeli töökoja üks filiaale. Olin nüüd juba õppinud tööline ja sain vastavat palka. Siin oli tööks hiiglasuure marmorreljeefi tegemine ühele toomkirikule, reljeef koosnes kolmest plokist ja selle tellijaks olid Poseni kogukond, toomkiriku administratsioon ja keiser Wilhelm, kõik ühe kolmandiku osamaksuga, kokku üle kolme miljoni marga. Reljeef oli juba punkteeritud, kui Hubrich andis käsu – viige plokk töökoja teise otsa parema valguse kätte. Olin hämmastuses, kuidas nii suurt plokki üldse nihutada saab. Üks töökoja õpilasi – töölisi oli seal õige mitu – ütles: „Oodake!“, võttis rullikud ja teised abivahendid, seadis need kohale, kus vaja oli, vajutas seinal nupule ja plokk sõitis ise vajalikku kohta. Töökoda oli avar, hästi sisustatud ja mehhaniseeritud. Sakslased seda juba oskavad, kuin see vähegi kasulik on. Sealse suure töömahu juures oli see tõesti hädavajalik.

Minul kästi üks figuur käsile võtta ja viimistleda. Ent jälle juhtus õnnetus – lõin kujul suure varba välja. Hädaga punkteerisin kogu jala sügavamale. Alles hiljem märgati seda, aga siis oli figuur juba puhtalt välja raiutud ning viga ei paistund enam nii silma.

Manzelit peeti silmapaistvaks pedagoogiks, aga raiumistöö alal temalt küll midagi õppida polnud, ennemini võis mõnelt töömehelt midagi kasulikku kõrva taha panna. Kord ta püüdis minu figuuril teha mingit korrektuuri ja vedas marmorile mõned jooned. Need aga oleks näidatud koha vormi ainult rikkunud. Jätsin selle koha endiseks, jooned aga kustutasin maha. Paari päeva pärast juhtus Manzel jälle töökotta, vaatas minu tööd ja kiitis tagant „ Gut, gut!“.

Berliinis sai kätt harjutatud veel Philipp Holzmanni suures kiviraiumistöökojas, samuti Kösneri ja Gottschalki juures, aga midagi head need enam ei pakkunud.

1916.a. novembris õnnestus pääseda nimeka kujuri Franz Metzneri töökotta, kus töötasin üle pooleteise aasta assistendina. Siin tuli tema töid aidata modelleerida, peamiselt aga kivisse või marmorisse raiuda. Siin tõusis mu palk juba 380 margani, mis oli kõrgem kui mõne ohvitseri palk. Minuga oldi rahul ning ma oleksin võinud oma karjääri Berliinis hiilgavalt jätkata.

Metzneri tööd graniidis olid mulle tuntud juba varasemast õpingute ajast, meeldisid mulle oma suurejoonelise üldistava vormikäsitlusega. Seetõttu oli tema juures huvitav töötada, kuigi ta vahetevahel laskis mul teha päris õpilase musta tööd. Enamuses aga tuli teha ettevalmistavat raiumistööd, näiteks Hindenburgi ja Lessingi portreede juures. Siis oli kord juhus töökojas kohtuda Hindenburgi endaga. Mul oli käsil ühe portree raiumine. Hindenburg vaatas pealt ja küsis kas tema pead ka niisamuti kivipuuri ja haamriga taotakse. „Kuidas siis teisiti? Ikka nii.“ vastasin. „Vaene pea“ naeris Hindenburg.

Peale töö Metzneri ateljees oli mul tema vahendusel võimalik kontaktis olla Berliini kunstieluga ja kunstnikega. Oli parajast saksa ekspressionismi tõusuaeg ning kunstielus toimusid suured käärimised. Näitustel nägi mitmete uute voolude esindajate töid.  Ma ise käisin joonistamist ja modelleerimist harjutamas Lewin-Funcke kunstikoolis.

Pidev alatoitlus ja pingutav töö tegid aga mu tervise kallal õõnestustööd. Olin kohutavalt kõhnaks jäänud ning jõud ütles üles. Arstide soovitusel loobusin kiviraiuja tööst ning asusin tööle tõlgina Sprottau tuberkuloosi-sanatooriumi teenistusse. Siin oli töö kergem ja ka toit pisut parem.

1918.a. novembris puhkes Saksamaal revolutsioon. See avas võimaluse uuesti kodumaale pääseda. Elu Saksamaal oli muutunud väljakannatamatult vastikuks, nii et võimalust koju sõita kasutasin viivitamatult. Aasta lõpul jõudsin koju, kus kosutasin end mitu kuud. Algas uus ajajärk mu elus.